Paar mõtet õppejõududele

Kaua sa ikka jõuad lugeda kodutööde blogisid, mis sisult, ütleme ausalt, on äärmiselt sarnased, kui isegi mitte üks ühele, sest algmaterjal, millele tuginedes oma postitused lõime, oli meil kõigil sama.
Kuid ei vaidle vastu, alati leidub erandeid. Ja leiduski.

Seetõttu ongi mul äärmiselt hea meel, et suhteliselt varakult hakkas teatud grupp kaasüliõpilasi, lisaks kodutöödel ka muud huvitavat oma postitustesse lisama- videod, lingid erinevatele lehtedele, toodi välja omi mõtteid nn. ´´lisalugemisest´´jne.

Minu silmis tõusid esiotsi just need blogid, kust leidsin ka peale kodutööde muud huvitavat. Lisalugemine annab blogile väärtust juurde- muudab selle huvitavaks ja kutsub seda lugema ning kommentaare jagama.

Kahju on ainult sellest, et arutelude võimaluse tekkimisest jäi vajaka. Inimesed oleksid võinud julgemalt oma kaaslaste blogisid kommenteerida ja neile tagasisidet anda.
Nagu kursakaaslane Mädleen oma blogis kirjutab, et raske on millegi üle diskuteerida, kui kõik kirjutavad sama juttu. Seega nõustutakse üksteisega ning arutlusmoment jääbki ära.

Samas võib siin kõrvutada teise kursakaaslase Saskia head ideed, et ehk tuleks õppejõududel materjalide lugemine gruppide vahel ära jaotada, sest see muudaks kaasõpilaste blogide lugemise huvitavamaks.

Minul endal poleks selle vastu midagi, kui blogimine jätkuks nö. kohustuslikus korras. Esimene proovikivi on ületatud. Nüüd on meil kõigil juba maitse suus, et kuidas asi peaks välja nägema ning edasi saame ainult paremuse poole püüelda!

Suhtekorraldus: Avatus vs Suletus

Avatus suhtekorralduses´´Peame olema avatud selleks, et saada teada,mis on kahjulik.´´

See on lause, mis jäi mulle silme ette, kui lugesin üht Jüri Estam´i artiklit, mille läbivaks teemaks oli avatus.

(Kel huvi, siis kogu artiklit saab lugeda siit: Kui avatud peaks olema avatud Eesti?)

Mäletan hetke, mil umbes kuue- või seitsmeaastasena hoomasin, et ei eksisteeri reeglit, mis ütleks, et isale ja emale on vaja absoluutselt kõigest rääkida. See oli hetk, mil lahkusin paradiisiaiast. Palju varem oli käivitunud see protsess minu peas, mis aitab valida hea ja halva vahel. Inimese avatus on paradoks – peame olema avatud selleks, et saada teada, mis on kahjulik.

Paradiisiaiast oleme lahkunud. Liigne avatus jäägu nüüd kõrvale, sest nüüd on käes aeg, kus oskame heal ja halval vahet teha.

Viimases Kaja Tampere loengus saime selgeks, et meil tuleb olla avatud, aga seda kõike mõistuse piires, sest teame, et liigsus hakkab alati millegi kahjuks tööle.
Tähtis on, et teadvustaksime, et liigne avalikkus ja avalikustamine on pigem halb kui hea.

Tules surkimine ja tulega mängimine on alati kurvalt lõppenud. Kurvalt võib asi lõppeda ka siis, kui mängitakse liiga palju oma isikliku mainega.

Mingil hetkel läheb sul hästi ja sa lausa teadlikult flirdid meediaga ja teinekord lipsab üle huulte rohkem, kui oleks vaja.
Aga kord võib tulla aeg, kus sul enam ei lähe nii hästi ja see ei tähenda enam seda, et meedia sind hoobilt rahule jätaks, vaid vastupidi. Meedia saab sellest veel rohkem innustust- kõigile ajakirjanikele meeldivad eksklusiivsed uudised.

Nagu Kaja Tampere ütles ´´Meedia loob ja samas hävitab oma kangelased!´´.

´´Liigne avatus, ilma tõekspidamisteta ja filtrita, mis kaitseks meid halva eest, on sama halb, kui sihitu triivimine.´´ J. Estam