Paar mõtet õppejõududele

Kaua sa ikka jõuad lugeda kodutööde blogisid, mis sisult, ütleme ausalt, on äärmiselt sarnased, kui isegi mitte üks ühele, sest algmaterjal, millele tuginedes oma postitused lõime, oli meil kõigil sama.
Kuid ei vaidle vastu, alati leidub erandeid. Ja leiduski.

Seetõttu ongi mul äärmiselt hea meel, et suhteliselt varakult hakkas teatud grupp kaasüliõpilasi, lisaks kodutöödel ka muud huvitavat oma postitustesse lisama- videod, lingid erinevatele lehtedele, toodi välja omi mõtteid nn. ´´lisalugemisest´´jne.

Minu silmis tõusid esiotsi just need blogid, kust leidsin ka peale kodutööde muud huvitavat. Lisalugemine annab blogile väärtust juurde- muudab selle huvitavaks ja kutsub seda lugema ning kommentaare jagama.

Kahju on ainult sellest, et arutelude võimaluse tekkimisest jäi vajaka. Inimesed oleksid võinud julgemalt oma kaaslaste blogisid kommenteerida ja neile tagasisidet anda.
Nagu kursakaaslane Mädleen oma blogis kirjutab, et raske on millegi üle diskuteerida, kui kõik kirjutavad sama juttu. Seega nõustutakse üksteisega ning arutlusmoment jääbki ära.

Samas võib siin kõrvutada teise kursakaaslase Saskia head ideed, et ehk tuleks õppejõududel materjalide lugemine gruppide vahel ära jaotada, sest see muudaks kaasõpilaste blogide lugemise huvitavamaks.

Minul endal poleks selle vastu midagi, kui blogimine jätkuks nö. kohustuslikus korras. Esimene proovikivi on ületatud. Nüüd on meil kõigil juba maitse suus, et kuidas asi peaks välja nägema ning edasi saame ainult paremuse poole püüelda!

Hoidkem end proffesionaalselt vormis

suhtekorraldusKui ma esimest korda kuulsin, et meie kodutööks on blogi pidamine, oli mul selle üle hea meel. Kuna olin eelnevalt blogi maailmaga kursis, siis tundsin, et see ei tohiks mulle erilisi raskusi valmistada.

Kuid võta näpust. Siiski ei saa öelda, et see blogimine nüüd ei tea kui libedalt oleks läinud. Tegemist oli ikkagi omaette katsumusega.

Kuna oma tavalises blogis kasutan teistsugust kõnepruuki ja kirjastiili, siis tundsin, et seda blogi tahaks just teistmoodi kirjutada. Tahtsin, et see oleks ehk natuke hmm…. ametlikum, kui nii võib öelda.

Erinevalt igapäevase blogi kirjutamisest valisin siin kirjutades hoolega sõnu. Hoolega seadsin sõnu ritta. Mitu korda lugesin üht lauset üle ja üle, et veenduda, et see vastaks mu enda poolt seatud nõuetele.

Kindlasti täiendan oma blogi ka edaspidigi. Kuna suhtekorraldaja üheks tööks on kirjutamine, siis on see heaks harjutamise võimaluseks. Ja kus ma mujal ikka harjutan, kui mitte siin. Hoian end professionaalselt vormis nagu K. Tampere on öelnud.

Kena õhtu jätku!

Kadri

Steve Jobs ´´You´ve got to find what you love´´

Täna oli kindel plaan kirjutada oma mõtetest, mis tekkisid peale Bergeri artikli lugemist. Kuid hommikul, kui kõik võimalikud uudisteportaalid olin avanud, et end maailmas toimuvaga kurssi viia, olin šokeeritud, kui Delfist vaatas mulle vastu pommuudis, ´´ Suri Apple’i asutaja ja endine tegevjuht Steve Jobs´´.

Sinna need minu mõtted ja Berger ka kadusid.

Alles eile olin ju sealt samast Delfist lugenud artiklit, ´´Apple pettis iPhone 4S-iga turgude ootusi´´ ning mõelnud milline uskumatu mees on Steve Jobs ja nüüd täna, siis selline uudis. Raske uskuda….

Steve Jobs on öelnud kuldaväärt sõnad, ´´You´ve got to find what you love´´. See on mõte, mille peale olen palju mõelnud, eriti tänasel päeval.
Jobs´il on tuline õigus, me kõik peame leidma selle miski, mis valmistab meile elus rõõmu ja mis teeb meid õnnelikuks. Olgu see siis pere, lapsed, karjäär või mistahes muu.

Oleks oluline, et inimesed valiksid endale töökohad ja töö, mida nad naudivad ja mida nad teha tahavad. Milleks on sul vaja hakata kassapidajaks, kui sa ei suuda oma tööd naeratus näol teha ja viisaka ´´tere´´ asemel tuleb üle huulte lihtsalt mingi mühatus, kui sedagi.

Keegi ei sunni meid vägisi kassapidajateks või ettekandjateks või kelleks iganes hakkama. Oma valikud teeme me kõik ise.
Otseloomulikult saan ma aru, et kõik ei saa juhtivatel positsioonidel töötada ja kohe ülemusteks hakata. Aga tee selleks midagi, et sinna jõuda. Sea oma prioriteedid kõrgemale ja pürgi ´´tähtede´´ poole. Kes teeb, see ka saab, ainult tahtmist ja tegutsemist on vaja.

Olen päris tihti kohanud selliseid inimesi, kellel on justkui otsaette kirjutatud ´´ma vihkan seda tööd; ma ei taha seda teha; teeksin kõike muud, aga mitte ainult seda´´.
Sellistes olukordades tahaks neile öelda, ´´Mida sa passid siin ja raiskad oma aega? MINE JA TEE JA OLE ÕNNELIK!´´.

Steve Jobs oli mees, kes pani meid mõtlema, kes uskus endasse, kes sai kõigega hakkama. Ta oli mees, kes JÄTTIS MAAILMASSE OMA JÄLJE!

´´Kui sa ei blogi, siis pole sind olemas´´

Tihti peale otsid üht, aga selle ühe asemel leiad hoopiski miskit muud.

Lülitad arvuti sisse, avad Google esilehe, paned otsingusse kindla sõna/märksõna, mille kohta soovid teavet leida. Lappad lehekülgi, loed üht, loed teist ja äkki avastad end sootuks täiesti uut teemat lahkamas. Kusjuures, viimane leid pole sugugi kehvem, kui esialgne põhjus, miks sai Google üldse avatud.

Nii sattusin minagi ühe ajakirja artiklit ´´Blogi võib igaüks pidada´´ lugema.

Artikkel terviklikult oli huvitav ning üsna õpetliku sisuga. Minu jaoks tegi selle aga EKSTRA heaks lugemiseks see, et sõna oli võtnud ka meie oma Kaja Tampere.

Paar meeldejäävamat lõiku artiklist:

Blogitakse, et väljendada oma paha- või heameelt maailma asjade suhtes; et kukutada poliitikuid või karistada avalikkusele kõikvõimalike isikliku elu detailide teadaandmisega oma eksabikaasat; et ära teha tülikale ülemusele….

Minu isiklik arvamus on, et sellised teemad on minule, kui tulevasele EDUKALE suhtekorraldajale, nn. tabuteemad.

Vaevalt suudab mind keegi enam tõsiselt võtta, kui on avastanud mu isikliku blogi, mis kubiseb labasustest või mõni tulevastest tööandjatest satub mu Facebook´i kontole ja näeb pilti, kus olen karja meestega ühiselt viinapitsi kummutamas ja oma suurt rinnapartiid eksponeerimas. Ning väheusutav on, et ka minu tulevane sihtgrupp, nt. investorid, aktsionärid, turundusanalüütikud sooviksid minuga koostööd jätkata.

Ainus, kes sellest kõigest kasu võib lõigata on meedia, keda ma oma intrigeeriva jutu ja piltidega ´´toita´´ võin.
Aga kas see ongi minu eesmärk? Kindlasti mitte. Tulin, et hakata PROFFESIONAALIKS, kollase meedia ´´toitmine´´ las jääda seltskonnadaamide pärusmaaks.

Nagu esimesest loengust kuulda saime, peame teadma kuidas olla sotsiaalühiskonnas VIISAKAS ning meil tuleb võtta VASTUTUS oma sõnade eest.

Oma isiklikku blogi pidades hakkan hoolikamalt sõnu valima ning mõtlen mida ma sinna kirja panen ning oma kõige pöörasemad pidude kokkuvõtted võin endale ju lauasahtlisse kirjutada, pole vaja kõigil teada, et kes mis kus ja kellega.
Ja nagu Kristel Abel ütles “vaadake üle oma FB pildid!´´

Blogisid nii memmedele kui ka beebidele

Kas ja miks soovitate keskealistel ja vanematel hakata blogimisega tegelema?

Kaja Tampere arvab, et vanus ei ole siin üldse mingi määraja – sisu on oluline. Ka näiteks blogide edetabel blogtrees kujuneb ikka nendest, kellel on teistele miskit öelda. Selles edetabelis on juhtivatel kohtadel palju 30–60-aastasi inimesi. „Päris noored ei olegi laiemas plaanis kõige vingemad blogijad. Ikka sõnum peab olema, kui avalikkuse ette lähed. Muidugi on blogi võimalik ka kinnisena teha, see on autori oma valik, ja kinnisesse blogisse võid ju ilma igasuguse sisemise tsensuurita kirjutada, mida iganes soovid.”

Kaja leiab, et blogimine on väga hea eneseväljenduse vahend. Ka suhtlusvaegust saab leevendada, sest mõttekaaslased lihtsalt hakkavad su blogis kommenteerimas käima. Nii tekib omamoodi vahva blogisõpruskond, kus elatakse kaasa üksteise muredele ja rõõmudele ning antakse nõu.

Kui mul pole miskit tarka öelda, siis milleks on mul vaja üldse kusagile avalikkuse ette  trügida.? (Siinkohal ei mõtle ma tavalisi blogijaid, kes oma igapäevast kirjutavad, vaid ikka ISEHAKANUID, teadjamaid mehi.)

Kirjutama hakkan siis, kui mul on SÕNUM, mida tahaksin kellelegi edastada ja keegi saab sellest ka mingit kasu, olles eelnevalt oma peas juurelnud, et kes võiks olla minu potensiaalne sihtgrupp, kes hakkab minu kirjatööd lugema.

Et kõik oleks lihtne ja arusaadav ja vältida hilisemaid ebameeldivusi, tuleb oma sõnum formuleerida alati TÄPSELT, et kõik saaksid ikka ühtmoodi asjadest aru.

 

Blogi on sotsiaalne meedia

Vahel kurdetakse blogides, et liigne avalikkus toob kaasa soovimatuid kommentaare, ja kõheldakse, kas jätkata oma või varjunime all. Tegelikult saab blogimise negatiivseid külgi vältida.

Kaja Tampere on tigetsevate ja lahmivate kommentaaridega kokku puutunud. Selline ülbitsemine on solvav ja seetõttu on ta pannud kommentaarid nn kontrollimise alla: vaadanud, kas need sobivad tema blogi stiiliga. Seni on ta suuremalt jaolt bloginud oma nime all, aga arvab, et varjunime all oleks ka vahva. Seepärast plaanib ta ühe blogi ka varjunime all teha: siis saab olla avameelsem ja vähem ennast tsenseerida. Ta rõhutab aga, et eetika jääb ikkagi – meedia on meedia ja vastutusega oma sõnade eest peavad kõik arvestama, kes meediasse lähevad. Blogi on ju sotsiaalne meedia.

Kes on süüdi soovimatutes kommentaarides?

Ei pea kaugelt otsima. Vaatame korra enese ette ja saame aru, et eks ikka mina ise.
Kui valimatult ja mõtlematult kirjutan seda ja teist, siis ei saagi kedagi teist, kui vaid iseennast süüdistada. Ilmselgelt pole ma võtnud vastutust oma sõnade eest.

Pole vaja hiljem ´´küla peal´´ halada, et vaata mis see ja teine ütles. Ei tasu siis niisama tühja klähvida, kui EI OLDA valmis oma sõnade eest vastust kandma!

Kui tean täpselt mida üks või teine, minu poolt kirja pandu endaga kaasa toob ning kui olen võtnud vastutuse öeldu eest,  pole mul vaja isegi mõelda sellele, et kas jätkata oma nime all või hakata hoopis varjunime kasutama.

Otsi positiivset ja väldi negatiivset tähelepanu!